Autonet Toyota Land Cruiseriga Korsikal kokkuvõte

LC Korsikal

Nädalavahetusel oma foto- ja videoarhiivi korrastades jäi pilk pidama aprilli lõpus Korsikal ülesvõetud materjalil ning lugedes läbi neil öödel kirjutatud lood päeval toimunust tekkis idee, et mis s***i see uuesti. Pealegi, juba kohapeal lipsas peast läbi mõte, et esimene emotsioon on ehk liiga värske segu vaieldamatult suurepärasest autost, rasketest mägiteedest aga kindlasti ka heast seltskonnast, tõeliselt ilusatest vaadetest, fantastilisest ilmast, vahemeremaiselt isuäratavatest suitsuvorstidest ja -sinkidest ning lõpuks miks mitte ka mojitost, ehk teisiti öeldes tuleks tingimata aeg veidikeseks maha võtta püüdmaks asjadele värskema pilguga vaadata.

Nüüd fotosid uuesti ekraanile manades venib aga noil mägiteedel veedetud aega meenutades taaskord suu kõrvuni pähe ning samas on ühtlasi tuline kahju, et salvestatud kaadrid suudavad edasi anda vaid väikese osa toimunust – kalded ja kõik muu lihtsalt ei jää peale. Muidugi mõista ei saa siin ainult kaamerat süüdistada vaid ikka iseenastki, sest õiged objektid ja nurgad tuleb ju vaid endal valida. Kuigi, teisalt, tahtmine igast suuremast kivist ise roolis istudes üle sõita oli ju suur, selleks sinna sõidetud saigi.

Muide, Youtube´i videokeskkonda on samuti postitatud mitmeid klippe samast üritusest teiste seltskondade poolt, sest enne ja pärast meid olid ja jäid autod samu radu üha uuesti ja uuesti läbima. Siinkohal meenutan, et kui meile Figari lennuväljal Land Cruiserite võtmed välja jagati olid autod küll veidi kriimustatud, kuid siiski täiesti töökorras. Hilisematel videodel on aga ikka needsamad masinad näha, kusjuures Toyota esindajate sõnul korjati need lihtsalt valitud diilerite juurest kokku ning mingeid erilisi ettevalmistusi neile ei tehtud. Seega peaks iga salongist ostetud Land Cruiser olema võimeline analoogseteks katsumusteks, kuigi vaevalt, et tippmudeli eest üle miljoni krooni väljakäinud klient pakatab soovist oma autot sellistele katsumustele seada.

Nagu Korsikal kirjutatud lugudest ilusasti välja koorub, oli kogu ürituse tipphetk teise päeva ennelõunane 7 kilomeetrit ränkrasket rada. Esimese päeva sõidud kulgesid kas mööda asfalti või siis samuti küll rasket maastikku, mida tavaise crossoveriga läbida lihtsalt pole võimalik, kuid pigem olid need mõeldud autoga tutvumiseks ning harjumiseks. Tõsi, mitte ainult, sest pärast lennukist väljumist, pooletunnist autosõitu ja lõunat viidi kogu seltskond laevale ning järgnes pisut üle tunni kestnud sõit Tonnarast Bonifaciosse, mille käigus avanes võimalus nautida saare lõunaosa vaateid merelt ning lihtsalt lasta end korraks lõdvaks värsket mereõhku hingates. Edasi liikusime siiski juba vaid neljal rattal.

Bonifaciost alustati teekonda põhja poole Porto-Vecchiosse. Korra maastikule põigates toimus ka ainuke intsident nende kolme päeva jooksul, kus üks autodest muutus ajutiselt kasutuskõlbmatuks – ühe terava kivi otsas rebenes rehv. Mõistagi vahetati see kiiresti ning õhtul hotelli jõudsid autod juba kõik koos.

Siinkohal tuleks kindlasti ära mainida sõitu ettevalmistanud meeskonna suurepärane töö. Väljavalitud rajad olid tõepoolest tasemel ning huvitavad. Sest kuigi kolmandaks päevaks enam erilisi ekstreemsusi välja ei lubatud, ei saa sugugi kurta nagu oleks sõitmine olnud tol päeval igav. Otse vastupidi, mitmeid öid kasinalt magada saanud ajakirjanikest vaid mõned üksikud ei teinud kogu programmi kaasa vaid sõitsid poolelt teelt järgmisse hotelli puhkama. Kõikjal kuhu sõitsime ootas ees fantastiliselt ilus loodus ja ikka mingid omapärad uhutud teede, mägede või kuristike näol. Hiljem hooldemeeskonna juhilt küsides selgus, et ettevalmistusi kõnealuseks ürituseks hakati tegema juba eelmise aasta sügisel, kui sõideti kohale ning hakati uurime autode võimekust ühel või teisel teelõigul. Samas polevat Korsikal kuigi palju veelgi raskemaid teid, needki mõeldud juba eriettevalmistusega autosõpradele.

Saare kaardilt vaadates ei tundu tee Porto-Vecchiost Zonzasse, kus veedeti teine öö, sugugi pikk. Kuid see oli ka kõige raskem päev mägedes. Hommik ise algas paljutõotava ilmaga ning mööda üsna siledaid kruusateid mäkke sõites, mille käigus aeg-ajalt autod kinni peeti maalilisi vaateid orgudele või mäetippudele jäädvustada püüdes. Pärast väikest kohvipausi aga läks lahti: seitse kilomeetrit, mille läbimiseks nähti ette kolm tundi! Ehk teisiti öeldes – ka rahulikult jalutades oleks märgatavamalt kiiremini kohale jõudnud. Selle seitsme kilomeetri kõige suuremaks tegijaks oli kahtlematult Land Cruiseri elektroonika, Crawl Controliga eesotsas. Tegu on süsteemiga, mis olenevalt etteantud režiimist suudab auto ise läbi või üle takistuste veeretada, juhil vaja vaid rooli keerata. Pole mõtet selle tööpõhimõtet taaskord üksikasjalikumalt lahti kirjeldama hakata, mõttekam on pärast ekraaniloleva loo all olevad lingid läbi klõpsida. Kui nüüd tagantjärgi meenutama hakata, siis läinud sügisel sai sedasama Crawl Controlit proovitud ka Kohtla-Nõmme kaevandustes. Kui öeldi: „Lülita sisse,“ siis lülitasid sisse aga mingeid erilisi emotsioone see nagu ei tekitanud, rada lihtsalt polnud nii ekstreemne. Korsikal aga oli lugu teine, kui ikka auto sõidab otse kiviseina või tühjuse poole, siis paratamatult tekib alateadlik soov kõigest jõust pidurit litsuda. Antud juhul aga osutub auto sõitjast tublisti targemaks ning selle oskusi tasub usaldada. Olgu, mainime siis ära, et päris 4×4 proffidega roolisolijate näol samuti tegu polnud.

Selle seitsme kilomeetri jooksul oli mitmel korral tunne, et siit või sealt pole lihtsalt võimalik autoga läbi sõita. Aga näe, oli siiski. Kolm tundi pärast uskumatuid seiklusi jõudsime pisikesse kohta nimega Luviu, kus ühe mäe otsas asub suhteliselt populaarne piknikukoht. Meenub, et mäeveerul maitsvat suitusliha süües tabasin end mõttelt, et kas me tõepoolest oleme siia jõudnud luksusmaastureid juhtides. Sest üks asi on ju üle kivide ja läbi aukude sõitmine, kuid teine asi on see, kuidas seda tehtud sai. Seljataga kolm tundi parajat võimelmist, kuid tüdinud nägusid ümberringi küll näha polnud. Ju siis tundusid kõigile istmed parajalt mugavad, õhk meeldivalt jahedaks konditsioneeritud jne. Samuti ei mäleta, et oleksin eriti muretsenud oma pagasi pärast, mida iga päev tuli kaasas vedada, kuna ööbisime erinevates kohtades. Ehk teisiti öeldes, ei rappunud auto ülemäära ei aukudesse ega üle kivide sõites.

ZonZast kolmandal hommikul Ajaccio poole sõites sattusime järjekordselt erineva Korsika looduse keskele. Sai proovitud mööda mäekülgi kulgevaid kitsaid ja kurvilisi asfalt- kui kruusateid, näha vabas looduses ringijooksvaid sigu ja metsloomi, tavalisi metsi ning lõpuks ka võsastunud padrikuid, millest paljasääri läbijooksmine tänu mingile eriti okkalisele taimele võrduks pea enesetapuga. Viimane lõik maastikusõitu lõppes väga järsu kallakuga, mille puhul järjekordselt ei tahtnud selle läbimise võimalikkus pähe mahtuda.

Õhtul Napoleoni sünnilinnas Ajaccios hotelli terrassil teistest maadest pärit ajakirjanikega vesteldes ei maininud ükski neist läbitehtu asjatu olnud. Mõnele avaldas enim muljet üks, teisele teine lõik või juhtumus, kuid põhimõtteline üksmeel valitses selles, et seni pole keegi sellise võimekkusega luksusmaasturit näinud. Siinkohal julgeksin seega tõsiselt soovitada, et kui on plaanis endale Land Cruiser muretseda ning seda koos maastikupaketiga, siis kindlasti tasuks seda sihtotstarbeliselt kasutada, sest sellist elamust kuskilt mujalt pole lihtsalt võimalik saada. Paar korda talve jooksul mahasadav lumi on vaid köömes selle kõrval, milleks see Maastur, suure algustähega, võimeline on.

Originaaltekst